Detsember 1986. Oskar Lutsu majamuuseumis on käsil  kiire ettevalmistus

uueks püsinäituseks, mis peab avatama 7. jaanuaril 1987, kirjaniku 100.

sünniaastapäeval. Selleks tähtpäevaks on linnamuuseumi direktor Heivi

Pullerits tellinud ka märgi.

Emailitud märgi kujundas vene rahvusest kunstnik avatud raamatu

kujulisena, mille kohal poolring rukkilillega. Jõulu eel saime kätte kaks

näidist. Ja oh imet! Kunstnik oli valinud märgile värvid: sinine, valge,

must.

Aga paari päeva pärast helistas direktor, et talle on antud karm korraldus

näidised kokku korjata. Kahetsustundega – aga käsk on käsk – viisime

märgid linnamuuseumisse tagasi.

Hiljem selgus, et EKP korraldusel ilmusid kohale KGB ametnikud, kes kogu

tiraaži üle lugesid ja minema viisid. (Heivi Pulleritsul ja veel mõnel

julgel on siiski ametnike tagant näpatud sini-must-valge märk olemas.)

Jaanuaris toodi meile müügile ja jagamiseks uus tiraaž – samad märgid

värvides: sinine, valge, punane.

Aga tõeliselt pakaseline jaanuar, Oskar Lutsu 100. juubeli  kuu Tartus,

Palamusel ja üle Eesti kandis meie rahvast ühendavat nimetut eelaimdust ja

ootust. See oli me kõigi südameis neil rahvarohketel kogunemistel

kirjaniku auks. Lutsu ja ta loomingu kaudu teadvustasime oma  identiteeti

ja see  sisendas meile lootust. Oli alanud meie laulva revolutsiooni

eelõhtu.

Lapsesuu:

- Muuseumihuviline algklassiõpilane on hiljuti külastanud

zooloogiamuuseumit. Oskar Lutsu majamuuseumis vaatab ta mõtlikult töötoas

laua taga istuvat kirjaniku vahakuju ja küsib:  „Kas see on topis?“

- Lasteaialaps uurib tükk aega postamendil olevat Oskar Lutsu valget

kipsist surimaski. Lõpuks teatab ta: „Lutsuke magab!“

Vaata, mis toimub Muuseumiööl Oskar Lutsu Majamuuseumis