KGB kongide muuseumi käivad uudistamas nii noored kui vanad, huvilised ja

vähem huvilised. On neid, kes tajuvad suurepäraselt nõukogude julgeoleku

eeluurimisvanglates toimunud jõhkrusi, on neid kes pole toimunud terrorist

kuulnudki, oskamata veel vähem paigutada näiteks ülekuulamisi nõukogude

repressiivaparaadi üheks väljundiks. Andmaks edasi KGB kongide muuseumile

iseloomulikku emotsiooni, on järgnevalt toodud üks lühikene jutulõik

mälestusest, mis iseloomustab kuritegelike ülekuulamiste käigus tekitatud

hirmuefekti.

„protseduuril“, järsku kostub öises vaikuses tasane, läbi seinte ja uste

tungiv võigas hääl. Üks elav olevus iniseb. Ei – inimese hääl see enam ei

ole. On tunne, et sellist häält võidakse teha siis, kui luid väänatakse.

Ülekuulataval käib seda kõike tajudes värin üle kere, uni on kui käega

pühitud. Ülekuulaja hüppab laua tagant püsti, väljub, ja tuleb kohe

tagasi. Nähtavasti sulges lähedal ühe vaheukse, sest enam ei kosta mingit

heli. Või minestas too teine olevus, sest niisugust häält kaua ei tee.

Sedalaadi meenutusi võib tänapäeval paberilt lugeda sadu, kuid reaalseid

paiku, kus eelpool kirjeldatud kuritegu toime pandi, on säilinud vähe. Üks

sellistest, nõukogude julgeoleku hirmutegusid iseloomustavatest kohtadest,

on Tartu „halli maja“ (Riia 15b) kelder ehk praegune KGB kongide muuseum,

kus kuni 1954. aastani olid „poliitilistel põhjustel“ arreteeritute

vangikambrid ja kartserid. See on koht, kuhu sisse astudes võiks enesele

teavitada olukorra tõsidust, mis kunagi väljendus läbi hirmu ja

meeleheite.

Vaata, mis toimub Muuseumiööl KGB kongide muuseumis