KGB kongide muuseum ja hirm
16. mai 2013 - muuseumiooKGB kongide muuseumi käivad uudistamas nii noored kui vanad, huvilised ja
vähem huvilised. On neid, kes tajuvad suurepäraselt nõukogude julgeoleku
eeluurimisvanglates toimunud jõhkrusi, on neid kes pole toimunud terrorist
kuulnudki, oskamata veel vähem paigutada näiteks ülekuulamisi nõukogude
repressiivaparaadi üheks väljundiks. Andmaks edasi KGB kongide muuseumile
iseloomulikku emotsiooni, on järgnevalt toodud üks lühikene jutulõik
mälestusest, mis iseloomustab kuritegelike ülekuulamiste käigus tekitatud
hirmuefekti.
„protseduuril“, järsku kostub öises vaikuses tasane, läbi seinte ja uste
tungiv võigas hääl. Üks elav olevus iniseb. Ei – inimese hääl see enam ei
ole. On tunne, et sellist häält võidakse teha siis, kui luid väänatakse.
Ülekuulataval käib seda kõike tajudes värin üle kere, uni on kui käega
pühitud. Ülekuulaja hüppab laua tagant püsti, väljub, ja tuleb kohe
tagasi. Nähtavasti sulges lähedal ühe vaheukse, sest enam ei kosta mingit
heli. Või minestas too teine olevus, sest niisugust häält kaua ei tee.
Sedalaadi meenutusi võib tänapäeval paberilt lugeda sadu, kuid reaalseid
paiku, kus eelpool kirjeldatud kuritegu toime pandi, on säilinud vähe. Üks
sellistest, nõukogude julgeoleku hirmutegusid iseloomustavatest kohtadest,
on Tartu „halli maja“ (Riia 15b) kelder ehk praegune KGB kongide muuseum,
kus kuni 1954. aastani olid „poliitilistel põhjustel“ arreteeritute
vangikambrid ja kartserid. See on koht, kuhu sisse astudes võiks enesele
teavitada olukorra tõsidust, mis kunagi väljendus läbi hirmu ja
meeleheite.
Vaata, mis toimub Muuseumiööl KGB kongide muuseumis