AHHAA keskus - asteroidi kõrval rippuv giid ja muumia vedamine
10. mai 2013 - muuseumiooPäris esimese AHHAA näitusega on seotud ka kaks
kentsakat juhtumit. Esimene on seotud selle täispuhutud Asteroid –
eksponaadiga, läbimõõdus umbes neli meetrit, kust külastajad said rakmetes
rippudes enda jalgadega õhku põrgatada. Üks giid tahtis ka isu
täis hüpata ja tuli
sellepärast pool tundi varem tööle.
Sellel näitusel toimus ka väljamurdmine, mitte sissemurdmine. Esimestest päevadest peale
ründasid piletikassat tänavalapsed, kel polnud raha, aga kes tahtsid ka näitusele pääseda. Lasime neid paari tunni haaval giidide järelevalve all tasuta sisse, aga ilmselt polnud neile sellest küllalt. Ühe tööpäeva alguses oli näituse uks pärani. Lähemal uurimisel selgus, et väiksed
tegelased olid ennast päeval eksponaatide sisse ära peitnud ja õhtul siis lustinud nii kaua kui tühjas saalis isu oli. Seejärel murdsid nad lukus uksest välja ja läksid õnnelikult oma teed. Kokku kogus see näitus vähem kui pooleteist kuuga kakskümmend kaks tuhat külastajat. See oli hämmastavalt suur number, mis andis mulle kõvasti enesekindlust ja
julgust juurde.
Muumia vedamine - AHHAAs oli näitus "Ahhaa, Egiptuse müsteerium!"
Muumia tagasiviimisega muuseumisse sai omajagu nalja.
„See on kuulikindel klaas, kas tead!“ kuulis Raivo Tiiut kellelegi
muumia klaaskatet tutvustamas.
„Me paneme klaaskasti lihtsalt veoauto kasti, sellega ei juhtu midagi,“
otsustas Raivo: „ja muumia sinu autosse, Tiiu.“
Veidi hiljem istus Raivo Tiiu kõrval Volkswagen Passat Universaalis,
taga õrnalt asetatud muumia kirst. Raivo jälgis rahulolevalt eessõitvat
lahtise kastiga veoautot, mille kastis sädeles klaasist vitriin, teekond
Tartu Näituste hallist Ülikooli juurde oli lühike ja ohutu.
„Lumivalgekese klaaskirst ees ja Lumivalgeke ise järel, meie oleme
pöialpoisid, aga kus prints on?“ küsis Raivo.
„Kujuta ette, kui need inimesed, kes siin pargis jalutavad, aimaksid, et
meil on päris muumia autos,“ Tiiu vahetas käigu madalamaks, nad
lähenesid Jakobi mäe langusele.
„Oi, ei!“ ahhetas Tiiu hetk hiljem, Raivo aga oli temale mitteomaselt
täiesti vait, maigutas lihtsalt suud, lahti-kinni, lahti-kinni.
Klaasvitriin lagunes otse nende silme all, selle neli külge vajusid
aeglase väärikusega laiali ja lendasid seejärel klirinal üle autokasti
ääre sõiduteele puruks.
Tiiu pidas auto kinni, ka poisid veoautost hüppasid välja. Terve mägi
oli klaasikilde täis ja oli selge, et see tuleb ära koristada. „Mina
lähen toon Tähetornist labida ja luua, teie reguleerige siin seni
liiklust,“ oli Raivo kõnevõime tagasi. „Ma viin muumia ära, te saate
siin ise hakkama,“ kohmas Tiiu mitte kõige veenvamalt ja ronis oma
autosse tagasi.
Muumiakirstuga peahoone ette jõudnud, taipas Tiiu, et tal pole enam
abilist, kellega kirst sisse viia. „Ma lähen otsin sulle sõbrad
pöialpoisid,“ lubas Tiiu muumiatüdrukule ja marssis teisel korrusel
asuvasse teaduse arendusosakonda. „Tere! Mul on abi vaja, palun aidake
mul muumiakirstu tassida,“ teatas Tiiu süütu näoga ruumi sisenedes.
Üllatusest loperguste nägudega tulid mehed appi, võtsid kirstu
kahevahele ja marssisid peauksest kunstimuuseumi poole. Tiiu kõndis
omaette muiates nende taga ja tal ei jäänud kuulmata kuidas üks tudeng
kommenteeris teisele: „Näed siis, mis Tartu Ülikoolis esmakursuslastest
saab.“
Samal ajal oli Raivo luua ja labidaga klaasikildude juurde tagasi
tormanud ja mägi sai üsna pea jälle autodele sõidukõlbulikuks. Raivo
porin lehvis aga veel mitu nädalat hiljemgi Toomemäel ja Tähetorni
ümber: „Või kuulikindel, häh … hüppas korra üle ja ei old see mingi
kuulikindel … no küll tõmbas mind oma kuulikindlaga … ja mina loll
uskusin kah.“ Ja siis väikese pausi järel: „Kuulikindel, häh!“
Õnneks kuulus klaasvitriin AHHAAle ja muuseumiga ei tulnud sellepärast
õiendada.
Vaata ka AHHAA keskuse Muuseumiöö programmi