Päris esimese AHHAA näitusega on seotud ka kaks kentsakat juhtumit. Esimene on seotud selle täispuhutud Asteroid – eksponaadiga, läbimõõdus umbes neli meetrit, kust külastajad said rakmetes rippudes enda jalgadega õhku põrgatada. Üks giid tahtis ka isu täis hüpata ja tuli sellepärast pool tundi varem tööle.

Paraku läks just tema all üks osa rakmetest katki ja kui teised giidid riburada tööle jõudsid, leidsid nad õnnetu katsetaja pea alaspidi asteroidi kõrval rippumas.

Sellel näitusel toimus ka väljamurdmine, mitte sissemurdmine. Esimestest päevadest peale

ründasid piletikassat tänavalapsed, kel polnud raha, aga kes tahtsid ka näitusele pääseda. Lasime neid paari tunni haaval giidide järelevalve all tasuta sisse, aga ilmselt polnud neile sellest küllalt. Ühe tööpäeva alguses oli näituse uks pärani. Lähemal uurimisel selgus, et väiksed

tegelased olid ennast päeval eksponaatide sisse ära peitnud ja õhtul siis lustinud nii kaua kui tühjas saalis isu oli. Seejärel murdsid nad lukus uksest välja ja läksid õnnelikult oma teed. Kokku kogus see näitus vähem kui pooleteist kuuga kakskümmend kaks tuhat külastajat. See oli hämmastavalt suur number, mis andis mulle kõvasti enesekindlust ja

julgust juurde.

 

 Muumia vedamine  - AHHAAs oli näitus "Ahhaa, Egiptuse müsteerium!"

 

Muumia tagasiviimisega muuseumisse sai omajagu nalja.

„See on kuulikindel klaas, kas tead!“ kuulis Raivo Tiiut kellelegi

muumia klaaskatet tutvustamas.

„Me paneme klaaskasti lihtsalt veoauto kasti, sellega ei juhtu midagi,“

otsustas Raivo: „ja muumia sinu autosse, Tiiu.“

Veidi hiljem istus Raivo Tiiu kõrval Volkswagen Passat Universaalis,

taga õrnalt asetatud muumia kirst. Raivo jälgis rahulolevalt eessõitvat

lahtise kastiga veoautot, mille kastis sädeles klaasist vitriin, teekond

Tartu Näituste hallist Ülikooli juurde oli lühike ja ohutu.

„Lumivalgekese klaaskirst ees ja Lumivalgeke ise järel, meie oleme

pöialpoisid, aga kus prints on?“ küsis Raivo.

„Kujuta ette, kui need inimesed, kes siin pargis jalutavad, aimaksid, et

meil on päris muumia autos,“ Tiiu vahetas käigu madalamaks, nad

lähenesid Jakobi mäe langusele.

„Oi, ei!“ ahhetas Tiiu hetk hiljem, Raivo aga oli temale mitteomaselt

täiesti vait, maigutas lihtsalt suud, lahti-kinni, lahti-kinni.

Klaasvitriin lagunes otse nende silme all, selle neli külge vajusid

aeglase väärikusega laiali ja lendasid seejärel klirinal üle autokasti

ääre sõiduteele puruks.

 

Tiiu pidas auto kinni, ka poisid veoautost hüppasid välja. Terve mägi

oli klaasikilde täis ja oli selge, et see tuleb ära koristada. „Mina

lähen toon Tähetornist labida ja luua, teie reguleerige siin seni

liiklust,“ oli Raivo kõnevõime tagasi. „Ma viin muumia ära, te saate

siin ise hakkama,“ kohmas Tiiu mitte kõige veenvamalt ja ronis oma

autosse tagasi.

 

Muumiakirstuga peahoone ette jõudnud, taipas Tiiu, et tal pole enam

abilist, kellega kirst sisse viia. „Ma lähen otsin sulle sõbrad

pöialpoisid,“ lubas Tiiu muumiatüdrukule ja marssis teisel korrusel

asuvasse teaduse arendusosakonda. „Tere! Mul on abi vaja, palun aidake

mul muumiakirstu tassida,“ teatas Tiiu süütu näoga ruumi sisenedes.

Üllatusest loperguste nägudega tulid mehed appi, võtsid kirstu

kahevahele ja marssisid peauksest kunstimuuseumi poole. Tiiu kõndis

omaette muiates nende taga ja tal ei jäänud kuulmata kuidas üks tudeng

kommenteeris teisele: „Näed siis, mis Tartu Ülikoolis esmakursuslastest

saab.“

 

Samal ajal oli Raivo luua ja labidaga klaasikildude juurde tagasi

tormanud ja mägi sai üsna pea jälle autodele sõidukõlbulikuks. Raivo

porin lehvis aga veel mitu nädalat hiljemgi Toomemäel ja Tähetorni

ümber: „Või kuulikindel, häh … hüppas korra üle ja ei old see mingi

kuulikindel … no küll tõmbas mind oma kuulikindlaga … ja mina loll

uskusin kah.“ Ja siis väikese pausi järel: „Kuulikindel, häh!“

 

Õnneks kuulus klaasvitriin AHHAAle ja muuseumiga ei tulnud sellepärast

õiendada.

Vaata ka AHHAA keskuse Muuseumiöö programmi